Vajuta siia, et näha hoonet täies ilus ;)

Kokkuvõtted: Intervjuu Balti Paviljoni Eesti-poolse kuraatori Johan Taliga

10.01.2017
Veneetsia arhitektuuribiennaal on selleks korraks lõppenud, uksed avanesid publikule viimast korda 30. novembril. Tänaseks on teada, et Balti riikide ühisekspositsiooni "Balti Paviljon" külastas ajavahemikus 26. maist 30. novembrini 2016 kokku 31 000 külastajat. Lisaks valiti Balti Paviljon nende näituste sekka, mida Google Cultural Institute kajastab virtuaalnäitusena oma kollektsioonis.

Eesti esines arhitektuurimaailma suursündmusel koos Läti ja Leeduga esmakordselt; ühisekspositsiooniga analüüsiti Baltikumi ühisosa, erinevusi, lähiajalugu ruumi vaatenurgast, tänaseid maastikke ja tulevikuvõimalusi. Projekt täitis maist novembri lõpuni veneetslaste suure spordihoone otse biennaali peanäitusepaiga Arsenale kõrval. Suurprojekti koordineeris 9 kuraatorist koosnev tiim, kuhu Eestist kuulus EKA arhitektuuriteaduskonna doktorant, arhitekt Johan Tali. Eesti Arhitektuurikeskus küsis Tali käest projekti lõpul mõned küsimused:

Projektile tagasi vaadates: mis Balti paviljoni juures kõige paremini õnnestus
?
Tegelikult võib kogu projekti kompromissitut elluviimist pidada üheks suureks õnnestumiseks. Võtsime suurel hulgal riske ja jäiki seisukohti, et saavutada kvaliteet ja mul on tõsiselt hea meel, et võitsime kolme riigi, Veneetsia kogukonna ning kaasamõtlejate usalduse. Pidasime algusest peale oluliseks, et Balti Paviljon oleks aktsioon, mis provotseerib ja esitab väljakutse ning ei proovi olla turvaline ja etteaimatav.

Mis Balti paviljoni protsessi juures kõige keerulisemaks osutus?
Suurtel ambitsioonidel on oma hind; logistika ja ülesehitamine oli paras õudusunenägu. Sisuliselt transportisime korraga 86 näitust ühe veoauto ja kolme laevaga, panime näituse üles 5 päevaga.

Käisid ise Veneetsias päris mitu korda kohapeal ja nägid publiku reaktsioone ilmselt üsna lähedalt. Millele publik tähelepanu pööras? Mille kohta kõige rohkem küsiti?
Kui vaadata puhtalt statistiliselt, mida näiteks külastajad sotsiaalmeedias kõige rohkem postitasid, siis on see vaieldamatult näitusekujundus ja eriti 2000 m2 suurune hiigelobjekt – laest rippuv kangas, mida nimetame ise hellitavalt Balti Paviljoniks, horisondiks, maakeraks, maastikuks jne. Tundub, et teist samapalju tõlgendusi on osanud pakkuda ka külastajad. Leidus väga suur hulk teemasid ja eksponaate, millest on tekkinud tagantjärgi väga huvitavaid järellainetusi: Portugali post-industriaalsete maastike uurija tuleb Tallinnasse Stalkeri jälgi ajama ja Tartusse ERMi vaatama, Aalto Ülikool Helsingis kutsus meid rääkima lähemalt Rail Balticust ja Helsinki-Tallinna vahelisest tunnelist, briti sovietifanaatikust ajaloolane tuleb Lätti residentuur; see nimekiri täieneb pidevalt.

Varasematel arhitektuuribiennaalidel on Eesti oma ekspositsiooniga olnud väljas Arsenales, teiste riikide ekspositsioonide vahel, kust jalutab läbi kõige suurem publikumass. Üle Veneetsia laiali paiknevad näitused leiavad tavaliselt vähem vaatajaid, sest need projektid tuleb spetsiaalselt üles otsida. Kuidas ruumivahetust ja külastajate arvu nüüd tagasivaates ise hindad – kuna olid ka Eesti eelmise arhitektuuribiennaali ekspositsiooni kuraatorite seas, siis oskad muutust ilmselt kõige paremini hinnata.
See on kahe teraga mõõk. Loomulikult sellised kaudsed tegurid, nagu nähtavus ja ligipääsetavus ja ka hea PR meeskond aitavad tagada selle, et näitus ja ka sisuline sõnum jõuaks võimalikult paljudeni. Teisalt võrreldes eelmise biennaaliga, kus meie paviljoni otsa piltilkult öeldes komistasid kõik biennaalikülastajad, olime väiksel üldpinnal, osakesed suuremas näituseruumis (ja isegi see läks väga kulukaks).

Arsenales kümnete teiste näituste kõrval reas olles tekib teatav üleküllus ja paljud on tunnistanud, et neil on süvenemisega raskusi, kui erinevaid näituseid ja teemasid on liiga tihedalt üksteise otsas. Olgugi, et Eesti eelmise, 2014. aasta biennaali positiivset tagasisidet jõudis minuni päris palju ka veel sel biennaalil, kipuvad väiksed ekspositsioonid jääma tähelepanuta. Balti Paviljoni puhul otsustasime teadlikult keskenduda nö. sündmuse strateegiale – valisime erakordse näituseruumi, mis oleks omaette teekond, millega seostuks kohalikud ja mida uudistaks arhitektuuripublik kui lisaväärtust traditsioonilisema biennaaliteekonna kõrval, levitasime sõna võimalikult palju meedias ja heade külastajakogemuste kaudu hakkas ka suusõnaliselt info liikuma. Oluline roll ka avapeol, mida veel siiamaani tagantjärgi kiidetakse kui kõige rajumat pidu sel biennaalil. Külastajanumbritele otsa vaadates – julgen öelda, et süvenenud ja häälestatud külastajaid käis näitusel kümneid kordi rohkem, kui eelmisel biennaalil.

Balti riikide koostööd ei ole sellisel kujul varem tehtud ei Veneetsia kunsti- ega arhitektuuribiennaalil. Kas sellest kasvas välja midagi ka tulevikuks? Kas, ja kui siis millistel tingimustel peaks ühisekspositsiooni praktikat jätkama?
See on keeruline küsimus. Aga vastus on väga lihtne. Kindlasti peab koostööd jätkama. Ütleks isegi, et kui see ühisosa jääks ainult ühisekspositiooni tasemele, oleks potentsiaal raisatud. Eraldatus ja omaette olemine ei saa olla rahvusvahelisel tasemel kultuuridiplomaatia osa. Kõigi kolme riigi kultuuriministeeriumid (hiljemalt nüüd) teavad seda ja ma väga loodan, et poliitiliselt tasandilt tehakse kõik, et koostöö kultuurivallas oleks edaspidi lihtsam. Kogu üheksaliikmeline kuraatormeeskond on natukene skeptiline nö. sundabielu suhtes, kus liiga jäigalt dikteeritakse ette mingi ebamugav formaat koostööks. Balti Paviljoni edu võti peitub kuraatorite algatusvõimes selliseid teemasid välja lugeda ja nende põhjalt protsesse ise genereerida ja tihtipeale pahatahtmatust, ent konarlikust bürokraatiast läbi suruda. Me ei teinud Balti Paviljoni selleks, et paluti, me tegime seda selleks, et me tahtsime selle käigus midagi Baltikumist õppida. Pigem koputaksin ma siin kogu praktiseeriva kultuurisektori südametunnistusele, mille rahvusvahelist nägu kujundavad erinevad MTÜ-keskused, ministeeriumid ja ametid läbi ülesandepüstituste, millele siis üritatakse õige vastus pakkuda, nagu tegu oleks riigihankega. Ootaks rohkem algatusvõimet ja uusi mõtteid loojatelt ja mõtlejatelt, rahvuspaviljoni kontsept pakub selleks väga laia teemaderingi. Ootaks, et potentsiaalsed osalejad ise natukene julgemaid lähteülesandeid oma näitusele püstitaks ja et seda institutsionaalselt igakülgselt toetataks.

Kuivõrd Sa oled kuraatori rollis teist korda, siis kuidas sa kahte biennaali (2014. aasta ja 2016. aasta) võrdleksid – mitte Eesti ekspositsiooni, vaid just tervet biennaali silmas pidades? Milline on selle roll ja millised on trendid?
Veneetsia biennaal järjest kasvab. Seekordne arhitektuuribiennaal tõi kokku 260.000 külastajat lisaks avapäevade 14180 kutsega külastajale. Viimase 10 aastaga on maailmas juurde tekkinud ligi sada biennaali. Kui 2015. aastal räägiti, et arhitektuuribiennaal ammendas ennast 2014. aasta näitusega, mida kureeris väidetavalt kaasaja kõige mõjuvõimsaim arhitekt Rem Koolhaas, siis sama räägitakse ka äsja lõppenud biennaali kohta – ja räägitakse kindlasti ka järgmise kohta. Unustusse on kadumas rahvuslike väljapanekute temaatika ja hübriidsed teemad on võimust võtmas, biennaal mõtestab ennast ise järk-järgult kaasaegsemaks läbi mingi sisekaemuse ja kollektiivse enesekriitika. Nagu Veneetsiast pärit kunstiteoreetik on Angela Vettese on öelnud, on Veneetsia biennal oma toimumise hetkel maailma geopoliitika kultuuriline peegeldus.